« Tagasi

Pere ja head suhted on õnne allikaks

Emadepäeva eel ajasime juttu Ene Mölteriga. Üle 40 aasta tagasi Nõos kanda kinnitanud ja koos abikaasaga siin pere loonud, hindab ta Nõod väga heaks paigaks, kus elada, töötada ja lapsi kasvatada.

Ene nimetab end Põltsamaa tüdrukuks. Seal möödusid tema lapsepõlv ja kooliaastad. Pärast keskkooli asus Ene õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari, mille lõpetas 1979. aastal lasteaiakasvataja erialal, ja ta suunati tööle Nõo sovhoosi Nõgiaru lastepäevakodusse.

„Tol ajal toimus töökoha saamine suunamisega. Mul oli valida kasvataja töökoht kas Nõo sovhoosis või Ääsmäel, Tallinna lähistel. Valisin Nõo."

Ene mäletab hästi oma esimest Nõos käiku koos vanematega pärast kooli lõpetamist, et siinse kandi oludega tutvuda. Koos isaga käidi sovhoosi esimehe Kalju Kruusi jutul Luke külas, kus asus Nõo sovhoosi keskus, ja lepiti kokku, et elukohaks saab üks tuba Nõo alevikus asuvast kolmetoalisest korterist. Sel ajal oligi Nõo alevikus vaid üks kolmekorruseline maja.

„Nõgiaru lastepäevakodus olid sõime- ja aiarühm. Minust sai aiarühma kasvataja ning osalise koormusega muusikakasvataja. Tol ajal tegutses Nõgiarus nädalalasteaed, osa lapsi tuli esmaspäeval ja koju mindi alles reedel."

 

Lapsepõlveunistusest sai töö ja veel enamgi

Ene kasvas neljaliikmelises peres koos noorema vennaga, kellega ollakse siiani lähedastes suhetes. Lapsepõlvest on Enel palju toredaid mälestusi majalastega ühistest mängudest ja ettevõtmistest.

„Ma ise ei ole lasteaias käinud, aga käisin Põltsamaa kultuurimaja laste laulu-mänguringis".

Kui Ene oli 3-aastane, võttis taksojuhina töötav isa vahel lapse tööle kaasa, sest Ene oli julge tüdruk ja talle meeldis autos sõidu ajal laulda.

„Igal suvel käisime perega reisimas mööda Eestimaad, aga käidud sai mitmeid kordi ka Lätis ning Leedus, millest on eriti toredaid mälestusi."

Ene teadis väga kindlalt juba väikese tüdrukuna, et soovib saada lasteaia kasvatajaks. Juba lapsepõlves meeldis talle pisematega tegelemine ja põhikooli lõpus käis ta aeg-ajalt naabrite juures väiksemaid lapsi hoidmas. Suviti oli tal võimalus töötada ka kodu lähedal asuvas lasteaias asenduskasvatajana.

 

Hingelähedane on muusika ja tantsimine

„Muusika oli meie peres alati tähtsal kohal. Isa mängis akordioni ja salaja proovisin ka ise seda mängida. Mul oli suur tahe minna muusikakooli akordionit õppima ja 3. klassi minnes alustasingi õpinguid. Lõpetasin Põltsamaa muusikakooli akordioni eriala 1972. aastal."

Lisaks koolis õpitud paladele meeldis Enele kuulmise järgi mängida tuntud lauluviise ja kaasa laulda.

„Olen olnud pillimeheks päris paljudel sünnipäevadel, isegi Võhma restoranis sai esinetud. Kooli ajal laulsin tütarlaste ansamblis, meid kutsuti esinema majandite pidudele. Laule esitasime koos liikumisega ja riietuski oli ühtne."

Ka tantsimine köitis meeli ja kuuendas klassis alustas musikaalne tüdruk rahvatantsuga tegelemist.

„Jah, meile tuli uueks klassijuhatajaks Helbe Pung, kes kutsus neidude rühma tantsima. Keskkooli lõpuni tantsisin, käisime ka kõigil tantsupidudel, mis sel ajal toimusid."

Koolist saadud rahvatantsupisik ei jätnud Enet maha ka Nõos. Üles sai otsitud Made-Heljo Ruul, kes oli tantsurühma juhendaja, nii ta 1991. aastal taas rahvatantsu juurde jõudis. „Tants on minu jaoks olnud väga oluline. See on ühislooming, kus saab nautida ilusat muusikat koos liikumisega ja tunda rühma ühist hingamist. Oleme saanud käia paljudel esinemistel, välisreisidel ja tantsupidudel, millelt kaasa toodud elamused ei unune. Olen väga tänulik Madele, kes mind toona avasüli rühma vastu võttis!"

 

Kui Ene Nõgiarus kasvataja ametit pidama hakkas, kutsus Nõgiaru kultuurimaja toonane juhataja Sirje Šults noore naise juhendama nii nais- kui ka meesansamblit.

„Omal ajal käis Nõgiarus suur seltsielu, toimusid rahvarohked peod ja kontserdid, esinesime mitmetel sovhoosi pidudel."

1983. aastal asus Ene tööle Nõo lastepäevakodus, ka elukoht oli vahepeal muutunud, ühest toast koliti kahetoalisse korterisse. 1985. aastal lõpetas Ene Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja temast sai Nõo lasteaia metoodik.

„Lasteaia kollektiivid on olnud ääretult toredad, toimus ühine seltsielu, koos tähistati tähtpäevi ja abikaasadki olid alati kaasatud. Sellest ajast on mul väga soojad mälestused. Need lapsed, kellega ma kunagi tööd alustasin, on nüüd juba ise kõik lapsevanemad."

Siis aga tõi elu veel ühe muudatuse ja 1993. aastal asus Ene tööle valla sotsiaalnõunikuna, kus töötab tänaseni. Vahepeal on ainult ametinimetus muutunud sotsiaalosakonna juhatajaks.

 

Kõik saab alguse pesapunumisest

Oma abikaasa Kaarliga tutvus Ene keskkoolis ja noored sobisid sedavõrd hästi, et jäädigi kokku. 1979. aastal abielluti, ühine kodu loodi Nõos. Kaarel asus majandis tööle autojuhina.

„Kaarel on tehnikahuviline ja lahtiste kätega mees. Ei ole tööd, millega ta hakkama ei saaks. Nii näiteks meisterdas ta kartulipanekuagregaadi, tänu millele saame panna kartuli maha traktoriga ja lausa kaks vagu korraga."

Ene sõnul on toimetamine maamaja juures olnud perele oluline, sest omakasvatatud juurikad ja õunad, pirnid, marjad on tervislikumad ning laste pered oskavad seda hinnata.

Enet ja Kaarlit on õnnistatud kolme lapsega. Ise pereväärtusi hinnates on nad ka oma lastesse istutanud oma pere- ja koduarmastuse.

Tütre Triini ja tema abikaasa Kaitise peres kasvab kolm last: Kätlin (13), Grettel (10) ja Kirke (2). Vanema poja Egerti ja abikaasa Triinu peres on sirgumas kaks vahvat poissi: Karl (8) ja Kris (2). Noorem poeg Riivo kasvatab koos elukaaslase Annemariga väikest tütrekest Oliviat (2).

„Oleme väga õnnelikud, et lapsed on saanud hea hariduse ja neil läheb ka tööelus hästi. Nad kõik on väga tublid lapsevanemad ja hindavad pereväärtusi, mis on meie jaoks nii oluline."

 

Lapselastega veedetud kvaliteetaeg on väärtus

Ene ja Kaarel naudivad lastelastega tegelemist täiel rinnal, üheskoos võetakse ette tegevusi nii toas kui õues.

„Kui lapselapsed puhkuse ajal maale tulevad, siis on meil palju toredaid ettevõtmisi lastega läbi arutatud ja planeeritud. Käime õues mängimas, suvel ujumas, teeme väljasõite põnevatesse kohtadesse (Jääaja Keskus, AHHAA Teaduskeksus, Tartu Ülikooli botaanikaed jne), käime kinos, teatris. Kindlasti küpsetame koos ja ei puudu ka meisterdamine ega maalimine. Nõos on toredad mänguväljakud ning spordiplats, kus on head võimalused lustimiseks. Kallistame ja räägime palju. Kirke, Kris ja Olivia on veel väikesed ja ei ole meie juures vanemateta olla saanud, aga ka nendega on meil hea side loodud..."

„Ma leian rõõmu iga päev väikestest asjadest. Aga erilist rõõmu saan ma oma perelt, head suhted laste ja lastelastega on üheks minu jõu ja energia allikaks."

Emaks ja vanaemaks olemise rolli peab Ene väga tähtsaks.

„Olen väga õnnelik, et mul on tore mees ja meil on kolm toredat last. Lapsed on sündinud just parajate vahedega, nii et oleme saanud iga lapse kasvamise aega nautida. Kui oleme vanavanemate rollis, siis pühendume sellele sajaprotsendiliselt, naudime koosolemist ja saame neilt palju energiat."

Suure pere traditsioonid on olnud ühised koosviibimised erinevatel tähtpäevadel. Ühiselt tähistatakse sünnipäevi, koolide lõpetamisi, lastelaste kooliminekut jne. Suveperioodil tihti ka grillitakse maamaja juures, mida nüüd keerulisel koroonaviiruse leviku ajal ei ole saadud teha. Kuid hoolimata sellest suheldakse omavahel sageli.

„Emade- ja isadepäeva on lapsed ikka meeles pidanud. Kui alati ei saagi kõik kohtuda, siis on lapsed omavahel kokku leppinud nn esindusisikud, kes tulevad tähtpäevalist tervitama."

 

Enet on mõjutanud tema perekond, kes on väärtustanud haridust ja julgustanud jätkama õpinguid kõrgkooliteel. Ta on elukestev õppija ja naudib seda tänagi.

„Pean end õnnelikuks inimeseks, sest olen eluteel kohtunud väga toredate, positiivsete ning edumeelsete inimestega ja tunnen, et olen olnud hoitud.

Me õpime iga päev, iga kogemus õpetab ja rikastab meid. Pean tähtsaks meeskonnatööd, seda nii pereelus kui töökeskkonnas."

 

Vabatahtlik töö rikastab

„Olen ääretult tänulik, et sain osaleda kogukonna koolitusel 2015, mida kureeris Tartumaal Lea Saul, kes ärgitas mind koostama lõputööna Nõo valla Terviseprofiili. Siit sai alguse Nõo valla tervisemeeskond, kellega koos oleme teinud nii valla- kui ka maakondlikke projekte ja saanud väga suuri kogemusi ning ahaa-elamusi. Meeskonnaliikmed on fantastilised, suhtuvad äärmise pühendumusega vabatahtlikku töösse. Ka 2020. aasta Jõulubuss oli tervisemeeskonna projekt, mis tõi rõõmu paljudele meie valla lastele ja peredele."

Ene eestvedamisel tegutsev Nõo valla tervisemeeskond on pälvinud ka mitmeid auhindu ja tiitleid.

10 aastat vedas Ene vallas laste- ja noorte laagreid — kirjutas projekte, organiseeris ja korraldas. Laagrid olid noorte seas populaarsed ja andsid võimaluse noortele natuke tööd teha ning omandada erinevaid kogemusi. Oma tegususe ja ettevõtlikkusega ühiskonna heaks on Ene pälvinud Kodanikupäeva aumärgi.

 

Soovime Enele ja tema perele ilusat emadepäeva!