« Tagasi

Vallakunstniku Sirje Šultsi tänude sülem

Inimese teod räägivad ise tema eest. Me kas loome maailma ja muudame seda oma tegudega ilusamaks ja paremaks või siis hoopis purustame ja hävitame. Paljudele on juba looduse poolt antud teravamat vaimusädet ja loomeindu, et oma saatust kujundada ja ümbritsevat maailma panusega rikastada.

„Siin ma olen!" ajas õlad sirgu meie tänase portreeloo peakangelane ja tema silmad lõid kelmikalt välku. „Võtke mind sellisena, nagu ma olen," soovis ta tegelikult öelda. Lihast ja luust, hea ja halvaga, ja sealjuures pikalt ühes kohas kanda kinnitanud. Ühesõnaga — tõeline maa sool.

Kui palju erinevaid tahke võib ühes inimeses peidus olla. Oleme Sirjet ikka harjunud nägema tagasihoidliku ja vaikselt muhelevana. Tema põhitegevus on toimunud paberirullide ja värvituubide maailmas. Sirje kohta võib öelda, et ta on töökuse ja pühendumuse võrdkuju. Ja nüüd väikest vestlustringi sisse juhatades oligi väike elevuse ja üllatuse moment üleval — Sirje— ja nii võitlusvalmis! Miks ka mitte, kui jutuks tuleb isiklik elukäik ja läbikäidud teed.

Andkem nüüd lugejatele teada, et selle väikese ja hapra, kuid visa ja mitteallaandja hingega naise näol on tegemist meie valla lugupeetud kunstniku Sirje Šultsiga, kes juunikuu alguses tähistas oma 70. sünnipäeva.

 

Kunstnikuks sündinud

Võib küll öelda, et Sirje on hingelt ja olemuselt juba maast madalast kunstnikuks loodud. Väga paljud märgid andsid tema kunstnikuks kujunemisest tungivalt märku juba varases eas.

„Sündisin Tallinnas. Olin veidi üle aasta vana, kui minu vanemad õnnetul kombel surma said. Kolm aastat olin ma lastekodus, siis võttis vanaema Aliide mind sealt ära. Vanaema oligi see, kes mind üles kasvatas. Kuuendast eluaastast peale kuni siiani elan ma Nõgiarus.

Olin alles laps, kui vanaema näitas mulle ema joonistatud pilte. Need olid väga hea käega joonistatud. Mul on siiani silme ees, kuidas ema oli puid joonistanud, samuti paari joonega kujutanud kas nägu või kätt. Mäletan värve nendel joonistustel. Kahjuks on need joonistused aastate käigus kadunud. Mäletan vanaema sõnu, kui ta ütles, et joonista sina ka selliseid ilusaid pilte, nagu sinu ema joonistas. Ja joonistamise kirg oli minusse tõesti sisse süstitud. Joonistasin igal hetkel ja kõikvõimalikele paberitükikestele, kuivatuspaberile jne. Ja peamiselt ikka nägusid.

Olen südamest tänulik oma emale ja vanaemale, et nemad mind sellisele teele juhatasid.

 

Nõgiarus seltsielu edendamas

„Vanaema suri, kui olin 19-aastane, see oli 1969. aastal. Nüüd algas minu iseseisev elu. Olen väga tänulik tolleaegsele Nõgiaru sovhoosi direktorile Ülo Saagile, kes mind, noort ja kogenematut inimest, võttis tööle klubijuhatajaks. Kindlasti toimus Nõgiarus juba enne mind aktiivne seltsitegevus. Minu ülesanne oli erinevate ringide tegutsemist juhtida, aga kõik laabus hästi, juhendajad tulid ise ennast pakkuma ja meil tegutsesid rahvatantsurühmad, lauluansamblid jne.

Soovisin ka ennast rohkem harida ja eriala juurde õppida. Valisin põllumajanduse, 1979. aastal lõpetasin EPA agronoomia erialal. Kuid ei klubitöö ega õppimine seganud minu pidevat joonistamist."

 

28 aastat valda kaunistamas

Nõo valla kunstnikuna töötab Sirje 1993. aasta septembrist. Kes meist ei oleks imetlenud tema suuri pannoosid kultuurimaja fuajees, neid suuri loomapilte, mis iga uue kalendriaasta alguses saaliseinale püsti pandi.

„Mäletan oma esimest looma-aasta pilti, see oli koer, aastal 1994. Olin juba eelnevatel aastatel näinud kultuurimaja seinal mao ja hobuse pilte, need olid väga ilusad, kahjuks ei tea, kes need joonistas. Nüüd mõtlesin, et miks ei võiks traditsioon edasi kesta. Olengi sisemas tänulik sellele kunstnikule, kes mind ärgitas uut väljakutset vastu võtma ja sundis mind oma loomingulist poolt lihvima. Muidugi oli sellise töö alustamine suur ettevõtmine, keegi juhendas, et tuleb graafik aluseks võtta. Nende aastate jooksul on loomapilte kogunenud parasjagu, osa olen ära kinkinud."

Sirje kunstnikukätt on näha olnud kõikjal valla suurematel üritustel.

Tema teostusel on sündinud kaunid ja pilkupüüdvad lavadekoratsioonid erinevate pidulike sündmuste puhul. Sirje on kujundanud arvukalt plakateid, reklaame, tänukirju ja auaadresse.

„Kindlasti kuulub minu sügav tänu Viivi Kütile, kes mind juhendas ja kellega me koostöös kõike planeerisime ja teostasime."

Võiks öelda, et 28 aastat on möödunud märkamatult. Just niipalju on Sirje töötanud valla kunstnikuna ja ta on selle töövõimaluse üle vallale väga tänulik. „Olen üdini õnnelik, et ma sain kunstniku nimetuse tööraamatusse," naerab juubilar heatahtlikult oma staatuse kõlava nimetuse üle ja on õnnelik, et on saanud kuuluda nii toredasse kollektiivi.

 

Indigo käivitab elupildi

Kindlasti on Sirje väga emotsionaalne inimene. Loomingulise inimesena näeb ta maailma tema tohutus värvikirevuses.

„Kui ma värve näen, lähen põlema! Kõiki värve tahaks endale. Indigo on kindlasti minu lemmikvärv, see on tore värv, paneb elupildi käima! Joonistada tahtmine valdab mind kogu aeg. Joonistamine on mind elus hoidnud. Kõige rohkem olen soovinud joonistada portreesid, aga ka puud ja loodusvaated on minu lemmikteemad. Viimasel ajal olen hakanud harrastama akvarelli, " valgustab Sirje oma kunstnikuks olemise erinevaid tahke.

Kuigi looduse poolt antud kunstianniga, ei ole Sirje leppinud ainult selle pagasiga. Kaks aastat täiendas ta ennast rahvaülikoolis maalikursustel.

Saanud kursustelt innustust, arenes Sirjel mõte — miks mitte luua kohalik kunstistuudio. Võiks kokku kutsuda maalimisest huvitatud inimesed ja koos tegutseda.

2006. aastast tegutsebki Nõos Sirje eestvedamisel täiskasvanute kunstistuudio „Indigo". Nimi on teadagi Sirje lemmikvärvi järgi ja teiste poolt heakskiidetud.

„Algusaastatel käis meil koos 17 inimest, praeguseks on alles jäänud viis," valgustas Sirje. „Pikaajaliselt oli stuudios juhendajaks-õpetajaks Helle-Maia Sonn, paar aastat on uueks juhendajaks Liidia Unt."

„Stuudiorahvas käib koos kaks korda kuus kultuurimaja fuajees. Materjalid on kultuurimaja poolt. Selles seltskonnas on väga oskuslikud ja tasemel maalijad. Lisaks stuudiotundidele oleme korraldanud kahepäevaseid suvelaagreid Saaremaal, päevalaagreid Waide motellis, Palu Puhkajate Looduskeskuses, Vapramäe Forellis, Põlvamaal Savi talus, Luke pargis.

Laagripäevadel valminud töödest oleme koostanud ka näitusi, mis on üleval olnud Nõo koduloomuuseumi seintel."

Lisaks täiskasvanute kunstistuudiole tegutseb juba üle 10 aasta laste kunstistuudio Sirje enda juhendamisel.

„Vahepeal käis kohal üle 25 lapse. Esimesed tublid kunstihuvilised olid Gerda Retter ja Hannaliisa Raig, nüüdseks on jäänud kaks väga silmapaistvat ja võimekat last, Leelo Tarto ja Tuule Veidenbaum," kiidab Sirje oma kasvandikke.

Töö lastega on olnud Sirje jaoks innustav ja südantsoojendav. „Mul on silme ees, kui siis reedeti lapsed trepist üles tulid, neid oli palju, kogu fuajee sai neid täis. Keegi polnud neid kutsunud, nad tulid vabatahtlikult. Tuleb ju see laps, kes ise tahab joonistada.

Ma tänan neid lapsi koosjoonistamise eest. Seda, mida ma oskan, olen tahtnud neile edasi anda ja õpetada. Olen kogenud suurt rõõmu laste säravatest silmadest, kui nad ise on vaimustunud oma valminud tööde ilust ja olnud õnnelikud oma töö üle. See on olnud hingestav."

Lastelegi korraldas Sirje kunstilaagreid Veskijärve ääres, Luke pargis, Vitipalus, Loodusmajas.

 

Lapselaps on vanaemasse

Sirje pole tööd kunagi kartnud. Maainimesena on ta põllutööga kokku puutunud ja saagi nimel vaeva näinud.

„Nüüd on mul jäänud aed ja kanad. Nende vahet toimetab minu elukaaslane Avo, tänu kellele saan mina joonistada," viskab Sirje nüüd nalja oma kergema elupõlve peale.

Sirjel on kindlasti rõõmu veel paljudest asjadest.

„Täissüdamesoojuse ja tänuga mõtlen oma pojapere peale. Poeg Tarvo (44) majandab koos isaga Ilbu jahi- ja puhkemajas ning toimetab talupõllul."

Sirjel on kolm lapselast, Helena (19), Joosep (13) ja Ruudi (6).

„Helena on vanaemasse!" lausub Sirje uhkustundega, tunnetades, et midagi head ja olulist on edasi kandumas. „Ta on väga hea kunstnikukäega, tal on annet!".

Oleme Sirjele tänulikud tema kaunite tööde, tema abivalmiduse ja sõbralikkuse eest. Soovime talle jätkuvat soojust hinge ja südamesse, pintslihoogu veel lõuendil ja püsigu ikka terve!